Pesu ajalugu

Pilguheit pesu ajalukku teeb tõenäoliselt iga naise õnnelikuks, et ta on sündinud käesoleval ajal. Arusaamad ilust ja naiselikkusest on läbi aegade drastiliselt muutunud ja pesu muutumine võib seda väga edukalt illustreerida. Kaugel tänapäeva kergest ja armsast loomingust, olid möödaniku vaimusünnitised valusad kanda, ohtlikud ja lausa veidrad.

Rinnad sees, rinnad väljas

Kreeta naistel kaugel ajal enne Kristust, ei olnud ilmselt mingit võimalust tekitada kiusatust aegamööda- nad läksid täiemahulisele „eesrindlikule“ rünnakule. Tolle aja pesukomplektiks oli kitsas korsett mis pressis rinnad üles ja välja- täiesti välja. See varajane rinnahoidja oli allakäigu tunnus ja oli kõike muud kui kaitsev element. Rinnad olid väljas kogu maailmale nähtaval.

Keskaeg vastupidiselt oli seksuaalsuse mahasalgamise ja tagakiusamise aeg ja pesu ka peegeldas seda. Keskaegsed korsetid mitte ainult ei muutnud naiste vorme lamedamaks, vaid kahandasid rinnad peaaegu mitteeksisteerivateks. Need rauast seadeldised trimmisid pihta ja surusid maha rinda, andes naistele poisiliku väljanägemise. Naised kaunistasid oma lamedaks surutud rindu väikeste kellukestega.

Pesu eksponeerib naiste ümarusi

Renessansiaeg tõi uue vaatenurga naiste „kurvidele“ ja naised talusid ebaloomulikke ekstreemsusi, et saavutada täiuslik liivakella figuur. Tolleaegsed korsetid olid äärmiselt kitsad ja tõmmatud ohtlikult pingule. Faktid räägivad, et pesu oli tihtipeale liiga pingul ja tagajärjeks olid purustatud ning paigaltnihutatud ribid. Paljud naised lausa minestasid ülemäärasest pitsitusest.

Dekoltee oli 18. sajandil kõrgelt hinnatud ja pesu oli disainitud efekti suurendamiseks. Kuigi korsetid olid endiselt tehtud ahistavast vaalaluust, oli siiski märgatav muutus esindusliku pesu poole, nagu me teame seda tänapäeval. Push-up korsetid olid ehitud lintide, pitsi ja keerukate tikanditega. Sajandi lõpupoole hakkasid arstid rääkima tervisekahjustustest, mida põhjustavad pitsitavad korsetid ja hakati tutvustama vähemkohustavaid kujundusi.

Revolutsioon: Rinnahoidjad

Tarbijate nõudmine ja arstide surve tõi 19. sajandil pesu revolutsiooni. Korsetid muutusid väiksemaks, vähem pitsitavaks ja vähem kohmakateks . Rekonstrueeritud mudelid lubasid vabamalt liigutada ja keergemalt hingata. Samuti tagasid nad suurema kaitse rindadele ja said kohase nime “brassiere”, mis prantsuse keeles tähendabki kaitset. Pesu ajaloos väga tähtsad 1800-d tõid ka esimese polsterdatud rinnahoidja.
Sammuti tutvustas 19-s sajand sukki mis olid tänapäeva liibuvate sukkade eelkäijad. Sukki hoidsid üleval tripid ja sukahoidjad mis olid kinnitatud korseti külge.

1900-ndad ja Kuldajastu lõpp

20. sajandi saabudes olid naised tähelepanu all igas aspektis, mitte ainult korsettide poolest. Palju tolleaegsest aluspesust oli valmistatud esmaklassilisest siidist, pits ja habras kangas mis läksid kergesti katki ja nõudsid ettevaatliku pesupesemist, kuivatamist ja triikimist. Enamusel alusseelikutest olid külluslikult rüütatud äärised ja pahkluu välgatus oli vägagi ahvatlev 1900-te alguses.

Esimese maailmasõja ajal leidis üha rohkem naisi ennast tööpostil ja seoses uue leivateenija staatusega kasvas ka vajadus praktilise aluspesu järele. Rinnahoidjad pidid olema piisavalt kerged, et kanda neid soojades ja lämmatavates töötingimustes. Kangas muutus kergemaks ja rohkem hingavaks. Stiilid olid jällegi otsetarbekohased ja fokusseeritud väljanägemise asemel kaitsele.
20-d aastad tõid suure muudatuse suhtumises seksuaalsusesse ja ilusse. Ideaalnaise siluett oli sile ja “kurvivaba” ning pesu aitas silueti vormimisele kaasa. Tutvustati kergeid ja õhulisi särgikud, aluspükse ja pihikud. Esmakordselt pesu ajaloos olid püksikud ja rinnahoidjad saadaval suuremas värvivalikus. “Rõkkavad kahekümmnendad” tegid samuti lõpu korsetiajastule.
Pärast kahekümmnendate poisilikku väljanägemist, tõid 30-dad kaasa täieliku
vastandi. Kuigi saledad puusad olid endiselt moes ei olnud lame rind enam popp ja moekas. Kolmekümmnendate pesu keskendus jällegi kord naiselikele proportsioonidele ja sündis rinda suurendav rinnahoidja. Samuti said populaarseteks toodeteks vööd. Kuigi ümaraid rindu loeti ilusateks, siis täidlasi siiski mitte. Kolmekümmnendad tõid tõelise pesurevolutsiooni-pesu hakati valmistama lateksist. Selle elastne kiud leiutati Dunlop Rubberi poolt ja andis pesuvalmistajatele võimaluse pakkuda alusriideid erinevates suurustes.
Naiste vabanemisega tuli õnnetu otsus põletada rinnahoidjaid, otsus mida paljud naised kindlasti kahetsesid, ripprindade tõttu mis selle tulemusel tekkisid. Kuid siiski tekitas naiste vabamõtlemine dramaatilise rinnahoidjate müügi languse ja sundis pesutootjaid keskenduma teistele asjadele.

Vahepeale jäid aastad, mil naiste kehakujuideaali dikteeris Hollywood, ning seksiidoliteks olid sellised näitlejad nagu Marlene Dietrich ja Jean Harlow ( Kolmekümmnendad ), aastad kui pesu muutus vägagi tagasihoidlikuks ja saadaval oli vaid kõige tavalisemaid materjale ja kangaid ( II Maailmasõja ajal ja järel), kuuekümmnendate ja seitsmekümmnendate looduslapselikkus ja keskkonna hindamine ning diskopalavik. Kaheksakümmnendatel tuli hooga tagasi polsterdatud korviga rinnahoidja ja tõusis au sisse ümar naiserind. Müügihitiks tõusid traadiga rinnahoidjad. Üheksakümmnendatel oli huvi keskpunkt koondunud rinna suurusele. Oli suurerinnaliste ja peaaegu anorektiliste modellide tähelend.

Vahepeal kui aastatuhat vahetus uskusid vaid vähesed suuri ja dramaatilisi muutusi pesumoes.
Pesu on teinud täisringi, ei ole enam dikteeritud meeste poolt ja nende arusaamadele ilust ja seksikusest, pesu on täpselt selline nagu me laseme tal olla ja tahame et ta oleks. Kui me tahame näha välja suuremad, väikesemad, seksikamad, peenutsevamad... siis on selle jaoks ka olemas mood. Fakt on, et kaasaegne pesu lubab meil olla keegi teine iga päev. Üliväikestest bikiinidest kuni ”vanaemakateni”, konservatiivsetest talaaridest kuni fetishi-riieteni, see kõik on saadaval. Ning jah, kui meie otsus kaldub selle poole, siis võime isegi kanda korsetti.